Euroopa Liidu elektrienergia siseturu regulatsiooni muudatused
5. juunil 2019 võeti vastu Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv (EL) 2019/944 ja määrus (EL) 2019/943, mis käsitlevad Euroopa ühtse elektrienergia siseturu reeglistikku.
Direktiivi eesmärk on Euroopa Liidu liikmesriikide ühendatud elektriturgude eeliste kasutamisega tagada tarbijatele taskukohased ja läbipaistvad elektrienergia hinnad ning sujuv üleminek säästvale, vähese CO2-heitega energiasüsteemile. Määruse eesmärk on luua alus Euroopa Liidu energiaeesmärkide ning eelkõige 2030. aasta kliima- ja energiaraamistiku tõhusaks saavutamiseks, võimaldades anda turusignaale tõhususe, taastuvate energiaallikate osakaalu, elektrisüsteemi paindlikkuse ja jätkusuutlikkuse suurendamiseks, CO2-heite vähendamiseks ja innovatsiooni soodustamiseks. Samas, tagades piisav süsteemi varustuskindlus ja töökindlus. Direktiivi põhimõtted tuleb tuua igal liikmesriigil siseriiklikku seadusandlusesse üle, mis Eesti puhul tähendab muudatusi elektrituruseaduses ja need peaksid tõenäoliselt jõustuma 2021. aasta jooksul. Määrus on samas otsekohalduv ja sellest tulenevad nõuded hakkasid kehtima juba 2019. aasta suvel.
Direktiivist lähtuvalt tuleb võrguettevõtjal leida igasugused süsteemile vajalikud tugiteenused ja reservid eelistatult turupõhiseid lahendusi kasutades. Sealjuures vaatab Konkurentsiamet üle ja kinnitab teenuste tehnilised tingimused ja spetsifikatsioonid, et tagada turuosaliste võrdne ja tehnoloogianeutraalne kohtlemine ning majanduslikult kõige efektiivsema lähenemise leidmine. Lisaks peavad nii põhi- kui jaotusvõrguettevõtjad uue direktiiviga seoses tagama, et nende omandis ei oleks elektrisalvestusseadmeid (v.a. integreeritud võrguelemendid) ja kui on, siis need läbipaistva enampakkumise korras maha müüma. Salvestusseadmete omamise keeld tuleneb sellest, et salvestusseadmed saavad pakkuda elektrisüsteemile ja võrgule reserve, kuna reservide ostmine aga peab käima turupõhiselt ei saa reservi kasutaja, kelleks on põhi- või jaotusvõrguettevõtja, vastavat seadet ise omada. Enampakkumise tingimuste ülevaataja ja kinnitaja on Konkurentsiamet, kes peab tagama, et hanketingimused oleksid läbipaistvad ja nendega turuosalisi ei diskrimineeritaks.
Sarnaselt elektrisalvestusseadmete omamise keelule, toob direktiiv suurematele jaotusvõrguettevõtjatele kaasa ka keelu omada elektrisõidukite laadimispunkte ja taristut. Põhjuseks üheltpoolt, et laadimistaristu arendamine oleks turupõhine ja ei seaks elektrivõrguga liitumisel takistusi eraettevõtetele, teisalt ka seetõttu, et laadimisvõrgustikku saab käsitleda salvestusseadmete võrgustikuna, mis tarkade laadijate kasutamisel, peidab endas suurt võimekust elektrisüsteemile reserve pakkuda. Loodetavasti näevad laadimisvõrgustiku haldajad tulevikus piisavat ärivõimalust ka oma ressursi pakkumises võrguettevõtjatele ja põhivõrguettevõtjale reservvõimsusena.
Elektrituru arengu seisukohast luuakse uue direktiiviga nõue elektrisüsteemi paindlikkuse kaasamiseks elektriturgudele. Paindlikkuse all nähakse nii elektri tarbimise kui ka hajatootmise juhtimist ja selle võimekuse pakkumist elektriturule enne elektrituru hinna arvutust. See tähendab, et paindlikkuse pakkumised ja tarbijate võimekus vajadusel vähem tarbida saab mõjutada elektrituru hinda. Paindlikkuse viimine turgudele loob suuremad võimalused nii kodutarbijatele kui ettevõtjatele oma elektritarbimisega hoopis teenida. See annab võimaluse uuteks ärimudeliteks paindlikkuse turgudele vahendamise ja selle juhtimise näol. Paindlikkuse paremaks kaasamiseks tuuakse direktiiviga sisse uus turuosaline - iseseisev agregaator. Iseseisva agregaatori näol on tegemist klientide paindlikkuse koondaja ja turgudele vahendava osapoolega, kes võib tegutseda elektrimüüjate ja bilansihaldurite portfellide üleselt ehk ta on neist sõltumatu. Samas on agregeerimine kindlasti tegevus, milles uut ärimudelit ja võimalusi oma kliendiportfelli siseselt tegutsemiseks saaksid ja võiksid näha ka elektrituru traditsioonilisemad turuosalised nagu elektrimüüjad ja bilansihaldurid ise. Paindlikkuse toomine turgudele ühelt poolt annab tarbijatele rohkem võimalusi soovi korral turul osaleda ja oma tarbimise paindlikkuse pealt teenida ja seeläbi elektriarveid vähendada. Teisalt peaks see suurendama reservide võimekust elektrisüsteemis ja aitama seeläbi kaasa töökindlama süsteemi saavutamisele ning lisaks tooma alla ka elektrituru hindu, kuna suurendab pakkumist turule. Kõige selle positiivse miinuspool on aga keerukamad turureeglid, mis peavad saavutama võimalikult hea tasakaalu uute turuosaliste agregaatorite ja seniste turuosaliste – elektrimüüjate ja bilansihaldurite vahel, tagamaks, et uute turuosaliste sisenemine turule oleks võimalik, kuid ei kahjustaks liigselt ka olemasolevate turuosaliste ärimudeleid ja ei sunniks neid turult lahkuma. Lisaks nõuab paindlikkuse kaasamine turgudele ka tarbija teadlikkuse kasvu ning tihedamat andmevahetust ja suhtlust jaotusvõrguettevõtjate ja põhivõrguettevõtja vahel.
Teise uue teemana tutvustab direktiiv energiakogukondade loomise võimalust. Antud lähenemine soodustab hajatootmist ja võimaldab luua kogukondi, kes ühtsena saavad võtta erinevate turuosaliste rolli, näiteks tootja, tarbija või juba varasemalt mainitud agregaatori rolli. Energiakogukond ei ole oma olemuselt aga mitte traditsiooniline elektriettevõte, kelle prioriteediks on suure kasumi teenimine vaid pigem ühes kogukonnas tegutsevate võrguklientide (nii tootjate kui tarbijate) ühendamiseks ette nähtud võimalus, mis tagab selle piirkonna võrgukasutajatele mingi teatava eelise, näiteks võrgutasude vähenemise mingis osas tulenevalt oma piirkonnas toodetud elektrienergia kogusest, mis aitab vähendada sinna piirkonda vaja oleva elektrienergia edastust ja seeläbi vähendab võrgukadusid või anda mingit muud keskkonnaalast, majanduslikku või sotsiaalset kogukondlikku kasu oma liikmetele.
Määrus tutvustab muuhulgas uut lähenemist süsteemi varustuskindluse hindamiseks süsteemi piisavuse vaatenurgast. Selleks tuuakse sisse uus parameeter - varustuskindluse norm. Varustuskindluse norm on suures plaanis majandusindikaator, läbi mille hinnatakse elektrisüsteemi võimalike süsteemipiirangute sotsiaalmajanduslikku mõju ja sellest tulenevalt antakse signaal, mis hetkest on liikmesriigil sotsiaalmajanduslikult mõistlik hankida täiendavaid tootmisressursse (või ka tarbimise juhtimise ressurssi) reserviks, et tagada süsteemi piisavus.
Uus Euroopa Liidu regulatsioon loob seega ühelt poolt uusi võimalusi ettevõtluseks näiteks läbi agregaatorite rolli tutvustamise ja nõude igasuguseid reserve turupõhiselt hankida ning soodustades ka elektrisõidukite laadimisvõrkude arengut. Teiselt poolt näeb regulatsioon ette tarbija teadlikkuse kasvu ja suuremaid võimalusi ka tavatarbijale elektriturul kaasa lüüa ja isegi teenida, seda nii paindlikkuse pakkumise läbi kui energiakogukondades osalemisega. Seejuures unustamata, et paindlikum ja suurema taastuvenergia ning hajatootmise osakaaluga elektrisüsteem vajab ka detailsemat ja reglementeeritumat lähenemist varustuskindluse hindamiseks. Süsteemi varustuskindlus tagatakse seejuures turupõhiseid lahendusi kasutades ja sotsiaalmajanduslike mõjusid arvesse võttes.
Taastuvenergia toetuste analüüs
Konkurentsiamet analüüsis Eestis rakendatud taastuvenergia toetuste skeeme ja nende majanduslikku mõju ning põhjalikumalt päikeseelektrijaamade tasuvust ning seda, kui palju mõjutab taastuvenergia toetus nende jaamade finantsilist seisu (Konkurentsiameti analüüs »).
Eestis on taastuvenergia toetusi tootjale makstud juba üle 20 aasta. Esimene toetuste skeem rakendati 1998. aastal, kui võrguettevõtjatele pandi kohustus osta taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrit fikseeritud hinnaga. Nimetatud skeem kehtis ligi 10 aastat ning muudeti 2007. aastal, mil tootjatele hakati maksma otsetoetust. Mõningate muudatustega jäi nimetatud toetusskeem kehtima 2018. aasta lõpuni. Alates 2019. aastast rakendatakse oksjonite süsteemi.
Taastuvenergia sektor on kasvanud hüppeliselt, mistõttu on ka taastuvenergia toetuste summa tohutult tõusnud. Alates 2007. aastast on taastuvenergia tasu tõusnud 8 korda. Ehk teisiti öelduna on tarbijate maksukoormus suurenenud 8 korda. Tarbijatele on taastuvenergia toetused aastatel 2007 kuni 2020 kokku maksma läinud 827,9 miljonit eurot. Prognooside kohaselt võib perioodi 2007 kuni 2030 ehk 23aastase perioodi toetuse kogumaksumus tarbijale kujuneda kokku 1,5 miljardit eurot.
Konkurentsiamet uuris lähiriikide kogemusi, millest selgus, et taastuvenergia jaamu on võimalik rajada ka minimaalse taastuvenergia toetusega. Kui võtame aluseks Euroopa Liidu nn. puhta energia paketti, tuleb eesmärgid saavutada võimalikult minimaalse toetuse ja vaba konkurentsi tingimustes. Kuna taastuvenergia tootmiskulud ajas odavnevad, siis võib eeldada, et tulevikus suudetakse valdav osa ehitada ilma toetusteta.
Amet on ka varasemalt analüüsinud taastuvenergia projekte ja leidnud, et toetatakse majanduslikult niigi tasuvaid investeerimisprojekte ja need toetused põhjustavad elektritarbijale põhjendamatult kõrge majandusliku koormuse. Konkurentsiamet analüüsis põhjalikumalt päikeseelektrijaamade projekte ja jõudis järeldusele, et ilma toetuseta ei ole nimetatud projektid tasuvad. Seega on amet arvamusel, et toetuste maksmisel on oluline lähtuda konkurentsineutraalsuse printsiibist: teatud liiki tootmine võib olla juba täna konkurentsivõimeline, samas kui näiteks päikeseelektrijaamad vajavad meie laiuskraadil endiselt toetust. Tarbija seisukohalt on oluline saavutada kliimaneutraalsus vähima hinnaga ehk keskkonnasõbraliku tehnoloogia rakendamisel ei ole tarbijal vahet, millise tehnoloogia rakendamisel eesmärk saavutatakse.
Konkurentsiamet on seisukohal, et tänase kehtiva toetusskeemi juures on tarbijatele peale pandud põhjendamatult suur maksukoormus ja see jätkub veel aastakümneid. Eesti on täitnud küll võetud taastuvenergia kohustused, kuid tarbija jaoks ei ole see tulnud odavalt. Kui võtame arvesse alates 2019. aastast rakendatud oksjonite skeemi, siis maksab tarbija taastuvenergia tasu aastani 2045. Konkurentsiameti hinnangul tuleb taastuvenergia sektoris üle minna turupõhisele lahendusele ja järk-järgult kaotada taastuvenergia toetused.
Varustuskindluse analüüsimise uus lähenemine
Varustuskindluse tagatuse analüüsimisel süsteemipiisavuse aspektist on oluline, et tihedalt ühendatud Euroopa elektrisüsteemis vaadeldakse varustuskindlust mitte ainult liikmesriigi põhiselt vaid kogu süsteemis tervikuna. Seda lähenemist silmas pidades tutvustas 2019. aastal vastuvõetud Puhta Energia pakett Euroopa siseturu määruse 2019/943 läbi Euroopale muuhulgas ka uut lähenemist varustuskindluse analüüsimisel. Peamine printsiip on varustuskindluse analüüsimine Euroopa peale ühtse tõenäosusliku süsteemipiisavuse analüüsiga ja sotsiaalmajandusliku indikaatori – varustuskindluse normi tutvustamine. See peaks tagama, et varustuskindlus on liikmesriigiti tagatud vaba konkurentsi teel ja elektrisüsteemide integreerimise taset arvesse võttes, ning täiendavate süsteemi reservide ehk võimsusmehhanismide rajamine ei toimu turgu moonutaval moel, vaid tõesti nii-öelda viimase võimalusena ja Euroopa Komisjoni loal.
Varustuskindlust analüüsitakse seega edaspidi varustuskindluse normi arvesse võttes. Varustuskindluse norm on majanduslik indikaator, mille eesmärk on tagada sotsiaalmajanduslik tasakaal võimaliku täiendava süsteemireservide loomise vajaduse ja vaba konkurentsi raames toimiva turu vahel. Varustuskindluse norm sisaldab endas kahte parameetrit – sotsiaalmajanduslikult aktsepteeritavat katkestustundide arvu aastas (ingl k loss of load expectation, lüh. LOLE) ja sotsiaalmajanduslikult aktsepteeritavat energia puudujääki (ingl k expected energy not served, lüh. EENS). Seejuures kasutatakse vastavate parameetrite leidmiseks veel täiendavaid parameetreid nagu saamata jäänud energia hind (ingl k value of lost load, lüh. VOLL) ja uue turule siseneja kulu (ingl k cost of new entry, lüh. CONE).
Juhul, kui liikmesriigis tuvastatakse, et tuleviku aspektist ei piisa regioonis olemasolevatest tootmisvõimsustest varustuskindluse normi täitmiseks, on põhjendatud süsteemihalduril hankida täiendavat tootmisvõimsust turutingimustes (läbi avaliku vähempakkumise), ehk rakendada võimsusmehhanismi. Kuna võimsusmehhanismi raames on tegemist riigiabiga, siis tuleb liikmesriigil väga põhjalikult kaaluda, kas vabast konkurentsist kõrvalekaldumine ja võimsusmehhanismi rakendamine on ikka õigustatud. EL-i seadusandlus annab seega väga täpse suunise liikmesriikidele, millal on võimalik ja vajalik reserve süsteemi riigiabina juurde hankida.
Tulenevalt 2019. aasta siseturu määruse lähenemise ülevõtmisest, teostati Eestis 2019. aasta lõpul/2020. aasta alguses Elering AS-i tellimusel ja koostöös Konkurentsiameti ning Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumiga analüüs, et leida Eestile väliskonsultandi abiga ühiskonna seisukohast optimaalne varustuskindluse taseme norm. Analüüsi tulemustega on võimalik tutvuda Eleringi veebilehel. Analüüsi tulemusena esitas Konkurentsiamet vastavalt Euroopa sisesturu määruse artikli 25 lõikele 2 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile varustuskindluse normi ettepaneku. Norm jõustub, kui see kinnitatakse Vabariigi Valitsuse poolt, tõenäoliselt 2021. aasta jooksul. Analüüsile toetudes tegi amet ettepaneku kinnitada Eesti varustuskindluse normina kaheastmeline indikaator - 9 tundi/aastas ja 6 GWh/aastas (0,07% aastasest tarbimisest). Selline norm ei tähenda kindlasti seda, et reaalsuses planeeritakse Eestisse nimetatud mahus elektrikatkestusi. Tegemist on vastavalt EL-i regulatsioonile arvutatud majandusliku indikaatoriga, mis annab raamistiku, millisel juhul on varustuskindluse analüüsi tulemuste põhjal alust Eestis võimsusmehhanismi rakendamise protsess ette võtta.
Varustuskindluse normi määramise eeltingimuseks oli määrata ka saamata jäänud energia (VOLL) väärtus Eestile. VOLL määratakse Euroopa siseturu määruse alusel riikliku reguleeriva asutuse otsusega (Eestis Konkurentsiamet) vastavalt määruse artiklile 11, tuginedes artikli 23 lõike 6 metoodikale. Vastavalt Konkurentsiameti 03.07.2020 otsusele nr 7-26/2020-007 on saamata jäänud energia hinnaks Eesti territooriumil 7287 €/MWh.
VOLL ja CONE väärtused tuleb uuesti arvutada iga viie aasta tagant, mis tingib seega ka varustuskindluse normi ülevaatuse viieaastase intervalliga.
Konkurentsiameti elektri- ja gaasituru aruanne käsitleb varustuskindluse normi indikaatorit põhjalikumalt ning selgitab selle komponente ja leidmist.
Konkurentsiameti elektri- ja gaasituru aruandes käsitletakse põhjalikumalt ka Eestile viimase aasta jooksul tehtud varustuskindluse analüüse, nii Euroopa põhiseid kui riiklikke stsenaariume. Kokkuvõtvalt võib välja tuua järgmised Eesti varustuskindlust iseloomustavad järeldused:
1. Eesti on elektrit importiv süsteem, mille impordisõltuvus aasta-aastalt kasvab. Siiski on piisavalt välisühenduste võimsusi, et varustuskindlus on vastavalt normile tagatud kuni 2030. aastani.
2. Euroopa ühine tõenäosuslik süsteemipiisavuse analüüs näitab Eestile tõenäosusliku LOLE väärtusi 2025. aastaks 0,33 h/aastas 2030. aastaks 0,79 h/aastas. Vastavate ajaperioodide tõenäosuslikud EENS väärtused on 0,04 GWh/aastas ja 0,14 GWh/aastas - seega tugevalt alla varustuskindluse normi ettepaneku väärtusi.
3. Lisaks on 2030. aastani tagatud ka 1000 MW kindlat võimsust, mille olemasolu vajalikkuse on välja toonud süsteemihaldur Elering oma varustuskindluse analüüsis.
4. Olukord peale 2030. aastat näitab kergeid puudujääke süsteemi piisavusele. Siiski enne täpsemate järelduste tegemist, tuleb ära oodata 2021. aasta Euroopa ühine tõenäosuslik süsteemipiisavuse analüüs.
5. Strateegilise reservi (võimsusmehhanismi) loomise vajadust majanduslikust vaatenurgast kuni aastani 2030 ei ole. Strateegilist reservi saab luua alles siis, kui analüüsid näitavad ohtu riikliku varustuskindluse normi rikkumisele.
6. Kuna 2025. aasta lõpus toimub Balti elektrisüsteemi sünkroniseerimine Kesk -Euroopa elektrisüsteemiga, oleme alates 2026. aastast võrgu ülesehituse mõttes nii-öelda „sünkroniseeritud saba“, mis on kogu Balti piirkonna impordivajaduse tõttu tugevalt sõltuvuses alalisvoolu ühendustest ja EL solidaarsusest, siis on analüüsitud Eesti kohta ka nn eristsenaariume, et võtta arvesse täiendavaid riske. Kõik eristsenaariumid näitavad siiski piisavat varustuskindluse taset kuni 2030. aastani:
a. Balti sünkroonala stsenaarium (tõenäosus <10%) piisavus kaetud kuni aastani 2030.
b. Balti hädaolukorra stsenaarium (tõenäosus <1%), kus alalisvooluühendused (Soome ja Rootsiga) pole kasutatavad. Elektrivarustuse kvaliteet tugevalt häiritud, pole piisavalt reserve ja vaja piirata tööstustarbimist, äri- ja avalik teenindus ja kodutarbimine kaetud.
c. Eesti hädaolukorra stsenaarium (tõenäosus <0,1%), kus puudub igasugune import ja Eesti elektrisüsteem töötab üksinda. Tugev puudujääk. Elutähtis teenus ja üldhuviteenus on kaetud