Eesti veemajanduse sektor seisab silmitsi olukorraga, kus Euroopa Liidu (EL) toetused on vähenemas, kuid kvaliteetse vee ja kanalisatsiooni kui elutähtsa teenuse jätkumiseks vajab sektor ka edaspidi suuremahulisi investeeringuid. Kliimaministeeriumi kokku kutsutud veeteenuse juhtrühmas selgitatakse välja, mil moel Eesti veemajanduse sektor ümber korraldada. Teekaardi valmimise tähtaeg on 2025. aasta teine pool ning projekti läbiviimisel pakub tehnilist tuge Euroopa Komisjoni struktuurireformide peadirektoraat. Selle protsessi üheks võtmeküsimuseks on killustunud veevarustuse ja kanalisatsiooni sektori konsolideerimine ja efektiivsuse kasvatamine. Suure osa vee-ettevõtjate võimekus eurotoetusteta jätkuinvesteeringuid teha on piiratud, nagu on piiratud ka nüüdisaegsete seadmete hooldamiseks kvalifitseeritud tööjõu leidmine. Üheks lahenduseks võiks olla väiksemate vee-ettevõtete liitumine suuremate ja tihedama asustuspiirkonnaga ettevõtetega.
Eestis tegutseb täna üle 130 vee-ettevõtte, enamik mikroettevõtjad, kelle efektiivsusnäitajad (näiteks veekadu torustikes) varieeruvad. Eestist pindala mõttes 25% suuremas ja rahvaarvu mõttes kolm korda suuremas Horvaatias, kus praegu tegutseb ligi 200 vee-ettevõtjat, plaanitakse vee-ettevõtjate arvu vähendada 41-ni. Seda tehakse selleks, et suurendada efektiivsust ning et tarbijale oleks ka tulevikus tagatud mõistliku hinna ja hea kvaliteediga veeteenus.
Eestis toimub veehinna regulatsioon ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse alusel, mis ütleb, et hind peab katma põhjendatud kulud ning tagama põhjendatud tulukuse ettevõtja investeeritud varadelt. Veeteenuse hindade arvutamise aluspõhimõtted on sarnased Eesti teiste reguleeritud teenuste hindadega, nagu näiteks küte ja elektrivõrk. Investeeringud ja nende maksumus on üks oluline hinnakomponent. Siin tulevadki mängu riik toetuste andjana ja kohalikud omavalitsused, kes kinnitavad ja kontrollivad vee-ettevõtjate investeeringute vastavust ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arengukavadele. Hetkel kehtiva regulatsiooni järgi ei võeta energeetika- ega ka veesektoris eurotoetuste arvelt tehtud investeeringuid teenuse hinnas arvesse. Sarnast põhimõtet kasutatakse ka teistes EL-i riikides, näiteks Lätis, Leedus ja Horvaatias.
Eesti veesektor vajab jätkusuutlikkuse tagamiseks korrastamist. Samas ei tohi suures reformimise tuhinas ära unustada tarbijat. Veereformi eesmärgid ja tulemid peavad eelkõige teenima tarbija huve, et joogivee kvaliteet oleks hea ja veehind mõistlik ka edaspidi. Eesti veehind on praegu alla kahe protsendi leibkonna sissetulekust. OECD arvab, et mõistlik veehind võiks jääda kolme kuni viie protsendi vahele leibkonnaliikme sissetulekust. Künnis viis protsenti, mis rahaliselt tähendaks vee hinda 21 €/m3, oleks ligi viis korda tänasest keskmisest kõrgem. Sellises mahus hinnatõus, kui seda Eestis kaaluda, peab olema vägagi põhjendatud, ja kui sektori ümberkorraldamisega on võimalik seda vältida või oluliselt leevendada, siis peaksid kõik turuosalised, nagu ka poliitikakujundajad selle poole püüdlema. Konkurentsiamet on sellel teekonnal koostööpartneriks kõikidele sektoris tegutsevatele ette[1]võtjatele, kohalikele omavalitsustele ja ministeeriumile. Näiteks on hinnametoodikas võimalik rakendada stiimuleid vee-ettevõtjatele, kes panustavad kuluefektiivsuse saavutamisele.
- Kommenteerimiseks logi sisse või registreeru