Konkurentsijärelevalve

2021. aastal oli konkurentsijärelevalves üheks keskseks märksõnaks ECN+ direktiivi üle võtmine. Nimetatud direktiiv kujutab endast ühte viimase aastakümne põhjapanevaimat reformi EL-i konkurentsiõiguses. Selle eesmärgiks on tõhustada ja ühtlustada viisi, kuidas liikmesriigid konkurentsirikkumisi menetlevad. Sealjuures on just Eesti õigussüsteemis vajalik rakendada eriti ulatuslikke muudatusi, sest meie menetlussüsteem on Euroopas tavapäraselt levinud lahendustest ajalooliselt üpris palju erinenud.

Nimelt, kui üldjuhul on EL-i liikmesriikides konkurentsirikkumisi menetletud ja sanktsioneeritud haldusmenetluses, siis Eesti on üks vähestest liikmesriikidest, kus seda on tehtud kriminaal- või väärteomenetluses. Viimati nimetatuid on aga peetud võrdlemisi ebatõhusaks, mistõttu ECN+ direktiiv sisuliselt välistab kriminaalmenetluse kasutamise ning muudab väärteomenetluse kasutamise üpris keerukaks. Seda silmas pidades on Eestis langetatud valik luua konkurentsirikkumiste menetluseks täiesti uudne haldustrahvide menetlus. Tegemist on põhimõttelise muudatusega Eesti õigussüsteemis, sest varem ei ole meil väljaspool kriminaal- ja väärteomenetlust sanktsioneerimist üldse ette nähtud.

Justiitsministeerium esitas 2021. aasta lõpus kooskõlastusringile ECN+ direktiivi üle võtva konkurentsiseaduse muutmise eelnõu. Kuna tegemist on, nagu öeldud, põhimõttelise muudatusega Eesti õigussüsteemis, põhjustab eelnõu kindlasti palju diskussioone. Loodetavasti on Konkurentsiametil siiski võimalik aasta jooksul konkurentsijuhtumeid uues menetluses uurima hakata.

Konkurentsiamet menetles 2021. aastal väga erinevatel elualadel aset leidnud juhtumeid. Ühe trendina tuleb siiski ära märkida, et järjest enam konkurentsiprobleeme kerkib esile erinevatel digitaalsetel turgudel. Eesti pole siinkohal erandiks – sama on täheldatav ka paljudes teistes riikides. Paljudele digitaalsetele turgudele on omane väga kõrge turukontsentratsioon, mis on konkurentsijärelevalvele kahtlemata väljakutseks. Sealjuures ei ole tihti võimalik lähtuda nö traditsiooniliste monopolide konkurentsiõiguslikust käsitlusest, mistõttu on konkurentsiõigus digitaalsete turgude osas ka alles arenemas. Põhjused, miks näiteks Google või Facebook omavad turujõudu, on väga erinevad põhjustest, miks omab turujõudu näiteks raudteetaristu. Samuti on võimalikud konkurentsi kahjustamised erineva olemusega. Seda silmas pidades on Euroopa Liidus ettevalmistamisel digiturgude õigusakt ning ka uus vertikaalsete piirangute grupierand adresseerib eelnevast enam kaupade internetis müügiga seotud küsimusi.
Käesolevas aastaraamatus on kirjeldatud mitmeid digitaalsetel turgudel aset leidnud juhtumeid. Need puudutavad internetiplatvormide hinnakujunduse tingimusi ning andmete automaatset vahetust internetis kaupu või kuulutusi vahendavate portaalidega. Neid juhtumeid iseloomustab üldjuhul võrdlemisi kõrge turukontsentratsioon, mistõttu on eriti oluline, et ettevõtjad oma tegevusega konkurentsi ei piiraks.

Hinnakujunduse tingimustega seotud juhtumid

Juba mitu aastat on konkurentsiasutuste rakendusfookuses olnud erinevad hinnakujundust piiravad klauslid ja seda just ettevõtjate vahel, kes ei ole omavahel konkurendid ning kus sageli on üheks osapooleks internetiplatvorm. Selliseid hinnakujundust piiravaid klausleid nimetatakse hinnapariteedi tingimusteks ja neid võib jagada suures plaanis kaheks - laiadeks hinnapariteedi tingimusteks ning kitsasteks hinnapariteedi tingimusteks. Laia hinnapariteedi tingimusega on tegemist siis, kui kauba pakkuja nõustub, et kauba hind kokkuleppepoole platvormil ei ole kõrgem kui teistes müügikanalites (nt teistel platvormidel). Kitsa hinnapariteediga on tegemist siis kui üks osapool nõustub piiranguga, et kokkuleppepoole platvormil ei ole hind kõrgem ei teistes müügikanalites ega ka pakkuja enda müügikanalis (nt veebilehel). Kuigi nii lai kui kitsas hinnapariteet on kaetud vertikaalsete kokkulepete grupierandiga, kui poolte turuosa jääb 30% piiresse, siis on konkurentsiasutuste üldine seisukoht, et lai hinnapariteet on kahjulikum, kuna tekitab horisontaalsel tasandil konkurentsiprobleeme. Kitsa hinnapariteedi osas võivad arvamused erineda, leebemal kohtlemisel on võetud arvesse eelkõige teise isiku arvel põhjendamatu kasu saamise (ingl k free riding) argumenti. Eesti konkurentsiamet on seisukohal, et mida suurem on hinnapariteeti kasutava platvormi turuvõim ja mida vähem kontsentreeritum on teise kokkuleppeosalise turg, seda suurem tõenäosus on, et selline kokkulepe võib konkurentsi kahjustada.

Kuigi Konkurentsiamet pole teinud ühtegi lõplikku otsust kitsa hinnapariteedi osas, analüüsis amet kahte juhtumit, mis olid seotud just selliste tingimuste kasutamisega ettevõtjate poolt.

2020. aasta suvel ilmus ajakirjanduses mitmeid artikleid, mis tõstatasid probleeme toidukullerite teenustasude osas. Seetõttu alustas amet uurimist Wolt Eesti OÜ (edaspidi Wolt) tegevuse suhtes. Platvormi www.wolt.com kaudu saavad restorani- ja jaemüügipartnerid müüa platvormi kasutajatele toite, jooke ja muid tooteid. Konkurentsiamet tuvastas menetluse käigus, et Wolti teenusleping restorani- ja jaemüügipartneriga sisaldab üldtingimustes punkti 2.3, mille kohaselt: „Partner vastutab Wolti teenuses toodud hindade ja menüü ajakohastamise eest. Partner määrab iseseisvalt Wolti teenuses kasutatavate oma toodete hinnad. Hinnad ei tohi olla kõrgemad kui hinnad, mida partner kasutab omaenda müügipunktis.“ Ameti esialgsel hinnangul oli nimetatud lepingu üldtingimustes sisalduva punkti 2.3 näol tegemist nn kitsa hinnapariteedi klausliga, mille kohaselt peavad kohapeal ja platvormil kajastatavad hinnad olema tarbijale samad.

Kuna platvorm võtab komisjonitasu kasutaja lõpphinnast, siis on platvormil võimalik restorani suhtes komisjonitasu tõsta ja restoranil ei ole võimalik kitsa hinnapariteedi klausli tõttu tõsta kliendile hinda (kandes komisjonitasu üle) ainult platvormil. Restoran saab tõsta ainult restoranis kasutatavaid hindu ja seetõttu maksavad platvormil müümise teatud osas kinni tarbijad, kes platvormi ei kasuta. Kui platvorm, mis kasutab kitsast hinnapariteedi klauslit, omab turul teatavat turujõudu, siis seda suurem on võimalus, et restoranidel ei ole võimalik muud moodi kui kohapealse hinna tõstmisega suurenevat komisjonitasu katta.

Kui restoranil ei ole tulenevalt konkurentsiolukorrast võimalik kauba hinda tõsta, siis peab ta selle katma omavahendite arvelt ning Wolt komisjonitasule ei teki selle sätte tõttu arvestatavat konkurentsisurvet. Seetõttu oli Konkurentsiamet esialgsel arvamusel, et Wolti üldtingimuste vastav punkt on vastuolus konkurentsiõigusega. Samas selgitas amet ka, et kõikide tingimuste täitmisel on erand võimalik. Menetluse käigus teavitas Wolt ametit, et kuigi ta on endiselt seisukohal, et ei riku konkurentsiseadust, siis on ta otsustanud muuta partneri teenuslepingu tüüptingimusi ning võtta tüüptingimustest välja kitsa hinnapariteeditingimuse. Kuna ettevõtja muutis lepingutingimusi, siis lõpetas amet menetluse.

Teine juhtum puudutas IIZI Kindlustusmaakler AS-i (edaspidi IIZI), kes palus ameti seisukohta küsimuses, kas kokkuleppeid, kus kindlustusandja kohustub pakkuma kindlustusmaakleri klientidele enda kindlustustooteid vähemalt samadel alustel ja hindadega nagu need on kättesaadavad avalikkusele suunatud kindlustusandja kampaaniates või müügikanalites, on konkurentsiseadusega kooskõlas. Konkurentsiamet tuvastas, et IIZI sõlmitud paaris koostöölepingus oli sarnane säte. Ameti esialgsel hinnangul oli eelpool loetletud tingimuste näol tegemist vertikaalsetes kokkulepetes kasutatava nn kitsa hinnapariteedi klauslitega, mis kuuluvad konkurentsiseaduse reguleerimisalasse. Samas selgitas amet ka, et kui kokkulepe täidab konkurentsiseaduses sätestatud erandi tingimused, siis võib kokkulepe olla lubatud. IIZI ei nõustunud oma vastuses ameti esialgsete seisukohtadega hinnapariteedi kohta. IIZI selgitas, et nimetatud tingimusega ei soovinud maakler suunata kindlustusandjaid sellisele kindlustusteenuse hinnakujundusele, et kindlustusandja otsemüügikanalis pakutava kindlustusteenuse hind oleks kõrgem.

Teiste sõnadega, ta ei soovinud tõsta või kokku leppida kindlustusteenuse hinda, vaid luua tingimused selleks, et täita kindlustusvõtja põhjendatud ootus, et ta saab oma maakleri abil kindlustusriski hinnates ning kindlustuslepingut sõlmides sama kindlustusriski suhtes, sama seltsi poolt, sama suure (mitte palju suurema) seltsi brutokindlustusmakse, kui ta saaks sellesama seltsi avalikust otsemüügikanalist, nt seltsi veebilehelt. Samuti sooviti hoida ära olukordi, kus maakleri teenust, st sõltumatut analüüsi ning soovitust kasutada eelistavaid kliente (kindlustusvõtjaid), sunnitakse seltsi poolt maksma samaväärse kindlustuskatte eest põhjendamatult kõrget hinda, sealhulgas hinda, mis on oluliselt kõrgem kui hind, mida selts võtab samaväärse kindlustuskatte eest müües läbi teiste nn kindlustusvahendajate, st läbi nn kindlustusagentide.

Menetlus lõppes, kuna IIZI teavitas, et kokkuleppepooled tühistasid koostöölepingu vastavad punktid, et kõrvaldada võimalikud kahtlused, et tegemist võiks olla konkurentsi kahjustava praktikaga.

Ligipääs kuulutuste portaalidele automaatse andmevahetuse (XML) kaudu

Konkurentsiamet menetles 2021. aastal mitmeid juhtumeid, mis puudutasid ligipääsutingimusi internetis kuulutusi vahendavatele portaalidele. Selliste internetis tegutsevate suure turujõuga portaalide esile kerkimine on konkurentsiõigusele kahtlemata uudne väljakutse. Tihti on nende ettevõtjate turujõud ja võimalikud konkurentsi kahjustavad tegevused oluliselt erinevad nö klassikalistest monopolidest. Sealjuures on vastav konkurentsiõiguslik käsitlus nii mõneski aspektis Euroopas alles kujunemas.

Järgnevalt on kirjeldatud kahte juhtumit, kus vaatluse all oli andmete automaatne vahetus turujõudu omava portaaliga. Kui keskmine reatarbija sisestab näiteks kinnisvara müügikuulutuse vastavasse portaali paratamatult „käsitsi“, siis kinnisvarabüroo puhul on seda võimalik korraldada nii, et kuulutused liiguksid näiteks viimase enda kodulehelt automaatselt portaali. Selliseks automaatseks andmete vahetuseks kasutatakse spetsiaalseid tehnilisi lahendusi. Automaatne andmete vahetus teeb ühelt poolt kinnisvarabüroo töö lihtsamaks. Teiseks, mis on ka konkurentsiõiguslikult eriti oluline, teeb see konkureerivate portaalide turule sisenemise lihtsamaks. Kui kuulutusi peaks igasse portaali „käsitsi“ sisestama, siis ilmselt ei oleks kinnisvarabüroo valmis eriti paljusid portaale kasutama. Samas, kui turul jagatakse andmeid automaatselt, on uude portaali kuulutuste lisamise lisakulu minimaalne.
Esimeses juhtumis uuris Konkurentsiamet viie kinnisvarabüroo kaebuse alusel kinnisvaraportaalide AllePal OÜ (kv.ee) ja  Kinnisvaraportaal OÜ (city24.ee) rakendatud andmete automaatse vahetamise tingimusi. Nimetatud kinnisvaraportaalid olid kehtestanud erinevaid piiranguid automaatset andmevahetust võimaldava XML teenuse vabaks kasutamiseks. Nii oli seda teenust võimalik kasutada ainult üle 10 kasutajaga kinnisvarabüroodel, mistõttu puudus teenusele juurdepääs väiksematel kinnisvarabüroodel. Kv.ee ei võimaldanud XML-i kaudu kuulutuste eksporti. City24.ee lepingud piirasid XML ekspordiliidese kasutamist üksnes kuulutuste eksportimiseks kinnisvarafirma ametlikule kodulehele, mistõttu ei saanud kinnisvarabürood XML-i kaudu enam andmeid konkureerivatele portaalidele eksportida. Samuti selgus, et city24.ee ja kv.ee lisasid klientide poolt portaalides avaldatud fotodele oma kaubamärgi. Kolmandad isikud (sh konkureerivad kinnisvaraportaalid) ei tohi kasutada city24.ee/kv.ee registreeritud kaubamärki, seega ei saa teised portaalid klientidelt selliseid fotosid vastu võtta ega XML teenusest kasu saada. 
Menetluse käigus eemaldasid kv.ee ja city24.ee kõik piirangud. Konkurentsiamet lõpetas seetõttu järelevalvemenetluse XML impordi ja ekspordi osas konkurentsiolukorra olulise parandamise tõttu.

Teiseks näiteks on järelevalvemenetlus AllePal OÜ (autode ostu-müügi kuulutuste portaali Auto24) suhtes. Konkurentsiametile esitatud andmete kohaselt pakkus Auto24 XML formaadis andmete ja kuulutuste edastamise võimalust üksnes teatud ettevõtjatele, kuid mitte kõigile soovijatele.

Auto24 selgitas järelevalvemenetluse käigus, et Auto24 on ajalooliselt võimaldanud mõnele üksikule usaldusväärsele ning pikaaegsele kliendile sisestada kuulutusi ka läbi XML teenuse, kuid uutele klientidele seda teenust ei pakutud. XML teenuse laiendamine uutele klientidele oleks Auto24 hinnangul toonud kaasa mitmeid tehnilist ja ärilist laadi probleeme, kuna olemasolev süsteem ei võimaldanud suuremahulist XML teenuse pakkumist. Vaatamata mitmetele XML teenusega seonduvatele probleemidele, oli Auto24 valmis XML teenust kõigile klientidele pakkuma, tehes selleks ka vajaminevad investeeringud. Kuna teenus avati seega kõigile seda soovivatele klientidele, lõpetati menetlus konkurentsiolukorra olulise parandamise tõttu.

Piiriteenuste korraldamisest Eesti raudteel

AS E.R.S palus Konkurentsiametilt seisukohta AS-i Eesti Raudtee (edaspidi Eesti Raudtee) poolt piiriteenuste osutaja leidmise viisi suhtes. Piiriteenuse sisuks on teenuste komplekt, mida Eesti piiril osutatakse sinna saabuvatele rongidele ja mille eesmärgiks on tagada, et kõik Eesti raudteedele liikuma pääsevad rongid on ohutud nii liiklusele kui infrastruktuurile. Teenuse komplekti kuuluvad rongide tehniline ja kommertsalane vastuvõtmine ja üleandmine, sh tehniline ja kommertsülevaatus, puuduste kõrvaldamine, dokumentide vormistamine, andmetöötlus jms. Praktikas korraldavad selle teenuse osutamist eelkõige kaubavedudega tegelevad ettevõtjad ise. Eesti Raudtee kasutas menetluse algatamise hetkel piiriteenuste osutaja leidmiseks riigihanke menetlust, mille tulemusena anti teenuse osutamise õigus üksnes ühele või kahele ettevõtjale. Ülejäänud vedajad pidid hankemenetluse tulemusena piiriteenused sisse ostma hanke võitnud ettevõtjatelt, mis võis tähendada kohustust osta piiriteenused sisse oma konkurentidelt. Konkurentsiameti eesmärk oli kontrollida, kas selline teenust osutatavate ettevõtjate ringi piiramine on põhjendatud või peaks teenust saama osutada kõik soovijad.

Menetluse kestel selgus, et kõik raudteevedajad, kes piiriteenuseid ostavad, soovivad oma rongidele neid teenuseid ise osutada. Ka riigihangete seadus ei näe vältimatult ette, et Eesti Raudtee peaks igal juhul korraldama teenuse osutajate ringi piirava kontsessioonihanke. Rahandusministeeriumi seisukoha järgi on Eesti Raudteel kaks alternatiivi - ehitada tehing üles kontsessioonilepingu või hankelepinguna või alternatiivselt sõlmida kõigi nõuetele vastavate ettevõtjatega käsunduslepingud.
Konkurentsiamet saatis Eesti Raudteele esialgse seisukoha ja ettekirjutuse hoiatuse, mille kohaselt on Eesti Raudtee poolt hankemenetlusega piiriteenuste osutajate ringi piiramine konkurentsiseaduse § 18 lõikega 1 vastuolus. Sätte eesmärgiks on kaitsta olulisele vahendile ligipääsul vaba konkurentsi ehk asetada turuosalised vaba konkurentsiga võimalikult sarnasesse olukorda. See tähendab, et Eesti Raudtee peab raudteeinfrastruktuurile ligipääsu korraldades langetama konkurentsiolukorda võimalikult vähe piiravaid valikuid ning piirama konkurentsi üksnes juhul, kui selleks on selged ja ülekaalukad põhjused. Konkurentsiamet leidis, et piiriteenuste teenuse osutaja leidmine läbi hankemenetluse, millega suletakse kaubaturg lepingus fikseeritud perioodiks teistele ettevõtjatele, on turgu piirav võrreldes vaba konkurentsi olukorraga, kus kõigil ettevõtjatel on Eesti Raudtee poolt ettenähtud tingimuste täitmisel, õigus teenust ise osutada.

Tulenevalt konkurentsiseadusest peavad sellistel piirangutel olema selged ja ülekaalukad põhjused. Konkurentsiseaduse eesmärgid on suurema ulatusega täidetud, kui ettevõtjal on võimalik turule siseneda ja turult väljuda võimalikult paindlikult. Riigihanke tulemusel on teenuse osutajate arv seevastu piiratud. Lisaks toob piiriteenuse osutajate ringi piiramine kaasa olukorra, kus vedajal võib olla vajadus osta piiriteenuseid oma konkurendilt. Uue turgu valitseva ettevõtja tekitamine olukorras, kus kaubaturul võiks põhimõtteliselt toimida ka vaba konkurents, ei ole Konkurentsiameti hinnangul lubatav, välja arvatud erandlikud ja selgelt põhjendatud olukorrad. 
Eesti Raudtee pakkus menetluse käigus Konkurentsiametile välja lahenduse, millega loobuti hankemenetlusest, nii et iga teatud tingimustele vastav ettevõtja võib piiriteenuseid osutada. Piiriteenuseid reguleeritakse edaspidi läbi iga-aastase liiklusgraafikuperioodi võrgustikuteadaande ning iga vedaja kohustab piiriteenuse osutamise tingimuste reguleerimiseks sõlmima vastava lepingu. Antud lahendusega saavutati olukord, mida pidasid mõistlikuks kõik turul tegutsevad vedajad. Sellest tulenevalt lõpetas Konkurentsiamet järelevalvemenetluse Eesti Raudtee suhtes seoses konkurentsiolukorra olulise parandamisega.

Soovitus haiglaapteekidele ravimite sisseveoõiguse andmiseks

Konkurentsiamet on korduvalt tõstatanud küsimuse, miks ei ole haiglatel ravimiseaduse (RavS) alusel lubatud iseseisvalt ravimeid maale tuua, kuna see õigus on reserveeritud ravimite hulgimüüjatele. Amet on varem avaldanud oma vastavad seisukohad 08.08.2019 sotsiaalministrile ning 08.11.2019 justiitsministrile saadetud kirjades.
Konkurentsiamet kordas oma 08.12.2021 pöördumises Riigikogu majanduskomisjonile soovitust haiglaapteekidele ravimite sisseveoõiguse andmiseks seaduseelnõu 205 SE menetluses. Kõnealuse eelnõu väljatöötamiskavatsus nägi ette müügiloata ravimite ja ravimite valmistamiseks vajalike toimeainete sisseveoõiguse andmist haiglaapteekidele. Riigikogu menetluses olev seaduseelnõu seda õigust enam ei sisaldanud ning selline valik oli jäetud põhjendamata. Teema on siiski päevakorral ning eelnõu menetluses on turuosalised selle kohta seisukohti väljendanud. Konkurentsiamet leidis, et haiglate sõltuvus ravimite hulgimüüjatest on liiga suur ning seda tuleks vähendada, arvestades muu hulgas järgmisi kaalutlusi:

  • Eestis on ravimite hulgimüügi alal konkurentsiolukord teadaolevalt halb, kuna turg on kontsentreerunud väikese arvu ettevõtjate kätte. Vaatamata 01.04.2020 jõustunud üldapteegi ja ravimite hulgimüüja integratsiooni keelule ei ole toimunud hulgimüügiturul tegelikku elavnemist ega suurte hulgimüüjate turujõu vähenemist. Vastupidi, turuliidri osatähtsus ja läbirääkimiste jõud on üksnes suurenenud. Ravimiameti andmetel müüsid 2020. aastal humaanravimeid üld- ja haiglaapteekidele ning teistele asutustele 31 ravimite hulgimüügi õigust omavat ettevõtjat. 81% humaanravimite turumahust moodustasid kolm suuremat hulgimüüjat: Tamro Eesti OÜ (32%), Magnum Medical OÜ (32%) ja Apteekide Koostöö Hulgimüük OÜ (17%). Viimane lõpetas 2020. lõpus tegevuse ning sellega seoses kasvas Magnum Medicali turuosa ligikaudu 50%-ni.
  • Ravimituru ülevaatest selgub, et Eesti hulgimüüjate müügikäibest moodustab müük haiglaapteekidele 107,1 milj. eurot, mis on 30% humaanravimite turumahust (võrdluseks müük üldapteekidele 69% ehk 247,8 milj. eurot). Tegemist on märkimisväärse osakaaluga ravimiturust, milles peitub konkurentsi seisukohalt oluline potentsiaal.
  • Juhul kui haiglaapteegid saaks õiguse osta ravimeid mitte üksnes Eesti, vaid ka teiste EL liikmesriikide hulgimüüjate, samuti otse tootjate käest, siis seeläbi avaneks haiglatel võimalus osta ravimeid odavamalt. Kuid mitte üksnes seda. Täiendava hinnakonkurentsiga kaasneks Eesti hulgimüüjatele surve pakkuda haiglatele ja nende varustatavatele tervishoiu- ja sotsiaalasutustele ravimeid odavama hinnaga.

Haiglaapteegi puhul on ravimite käitlemise korraldus põhimõtteliselt erinev olukorrast väljaspool haiglat kolmnurgas arst-apteek-patsient. Viimasel juhul on oluline tagada ühelt poolt ravimi väljakirjutaja ja teiselt poolt müüja range lahutatus, et arstid säilitaksid väljakirjutatavate ravimite valikul sõltumatuse ravimimüüjatest ja -tootjatest. Haiglates kasutatav ravimivalik selgub aga hanke tulemusel ning sõltumata haigla sisseveoõiguse olemasolust või puudumisest haiglaarst seesuguste valikute ees ei seisa. Haiglaapteegi kaudu toimub tervishoiuteenuse osutaja enda varustamine haiglaraviks vajalike ravimitega, kusjuures haigla põhitegevuseks on tervishoiuteenuse osutamine, mitte ravimikaubandus.

Konkurentsiamet leidis eelnevat arvestades, et haiglaapteekidele müügiloata ravimite sisseveoõiguse andmine kombinatsioonis RavS § 30 lõikes 4 ettenähtud varustamise õigusega oleks samm õiges suunas, et parandada ravimite kättesaadavust haiglapatsientidele. Konkurentsi elavdava meetmena tuleks minna veel kaugemale ning kaaluda haiglaapteekide sisseveoõiguse laiendamist müügiloata ravimite kõrval (mille osakaal on alla 2%) ka müügiloaga ravimitele.