2025. aastal dekriminaliseeriti konkurentsiõiguse rikkumised ja kriminaalmenetluse asemel toimub rikkumiste menetlemine väärteo- või konkurentsijärelevalve-menetluses.
Dekriminaliseerimine tõi endaga kaasa hulgaliselt väljakutseid, aga ka positiivseid aspekte. Püüame neist mõned nimetada. Seaduse jõustumise järgselt lõpetas prokuratuur ära kõik karistusseadustiku § 400 alusel algatatud kriminaalmenetlused ja suunas need Konkurentsiametile edasise tegevuse otsustamiseks. See tähendas praktikas seda, et lisaks nendele menetlustele, mis ametile teada olid ja mille ülevõtmiseks amet ka valmis oli, saadeti ametile edasiseks otsustamiseks ka menetlusi, millega ametil polnud varasemat kokkupuudet, sest amet ei olnud neid uurimisasutusena menetlenud ega olnud ka menetlusse kaasatud. Need olid eri uurimisfaasides ja nende raames oli kogutud tõendeid kriminaalmenetluse standarditest lähtudes.
Teise aspektina tulebki välja tuua kriminaalmenetluste raames kogutud tõendite kasutamise küsimus. Varasem kriminaalmenetlus prokuratuuri juhtimisel toimus sellele omaste menetlustoimingutega, mis tähendab, et kasutada olid ka jälitustoimingud. Uue regulatsiooni erinev menetlusliik tähendab ka erinevaid tõendite lubatavuse reegleid. Nii pole konkurentsijärelevalvemenetluses lubatud kasutada jälitustoimingutega kogutud tõendeid, sõltumata nende päritolust. Väärteomenetluses ei tohi jälitustoiminguid läbi viia, kuid piiratud juhtudel võib kasutada tõendeid, mis on kogutud varasemas kriminaalmenetluses. Selleks peab aga varasem kriminaalmenetlus olema täielikult lõpetatud.
Seda on leidnud Riigikohus lahendis 3-1-1-53-16, milles märkis, et kui kriminaalmenetlus ei ole lõpetatud, siis ei saa jälitustoimingute tõendeid väärteomenetluses kasutada. Kohtupraktika on küll jaatanud jälitusega kogutud teabe kasutamist ka kriminaalasja osalise lõpetamise puhul, kuid sel juhul võivad siiski esineda takistused, kui samale tõendusmaterjalile soovitakse edasi tugineda kriminaalasjas. Prokuratuur otsustab, kas ja millal tõendeid jagada, et mitte ohustada võimalikku jätkuvat kriminaalmenetlust. Praktikas tähendab see, et kuna jälitustoimingud on ultima ratio (lubatud vaid siis, kui muude meetoditega ei saa tõendeid koguda), võib pärast nende välja arvamist tõendikogum muutuda nii napiks, et väärteomenetluse jätkamine polegi enam mõistlik või võimalik.
Positiivse poole pealt tuleb ära märkida kaasnenud paindlikkus menetluse mittealustamisel või lõpetamisel. Kriminaalmenetluses kehtib rangelt kohustuslikkuse põhimõte, mis tähendab, et kui ilmnevad kuriteo tunnused, peab prokuratuur kriminaalmenetluse läbi viima, lõpetamine on võimalik vaid erandina. Uue regulatsiooni kohaselt võib amet otsustada menetlust mitte alustada või see lõpetada, lähtudes prioriteetidest, ressursside tulemuslikust kasutamisest või rikkumise iseloomust ja mõjust konkurentsile.
Lõpetuseks väärib märkimist, et uue regulatsiooni kohaselt ei pea amet väärteomenetluses alati tegema kohtule ettepanekut trahvi määramiseks, kui rikkumise saab kõrvaldada konkurentsijärelevalvemenetluses koos ettevõtjaga kokkuleppeid sõlmides. Näiteks siis, kui ettevõtja lõpetab rikkumise vabatahtlikult ja võtab meetmeid rikkumise vältimiseks. Ameti ja ühiskonna jaoks võib see kokkuvõttes olla tulemuslikum, kiirem ja vähem ressursimahukas.